Miks turu boss ehk Market Boss?

See ettevõtte nimi, selle tänu ma võlgnen oma emale. Aitäh. Väga võidukas. Ta on alati sümboolsetesse asjadesse uskunud ning tal on elus päris hästi läinud. Vanasti olid turuvarblased. Mina tahan olla turu boss. Mitte Tallinna keskturu, mitte kedagi selle pärast maha lüüa. Ma tahan valitseda seda turgu millel ma tegutsen. Ja minu turg on minu elu. Väga filosoofiline, ma tean.

Väike mina

Teises klassis ostsin ma puhvetist pulgakomme 50 sendi eest ja müüsin neid puutööringis 1 krooni eest edasi. Õppealajuhataja üritas mu tulu konfiskeerida, kutsus kooli ka vanemad. Vanemad ütlesid, et “ärimees, näete, väga hea ju!”. Kapitalism on karm, pidid kõik tõdema. Eriti sitt on siis, kui sul endal kapitali pole. Siis sulle kapitalism ei meeldi, aga see on pigem valik kui tegelikus. Mina otsustasin siis ja olen ka täna sel arvamusel, et mina vaene olla ei taha. Seega ma teen midagi. Investeerin.

Suurem mina

Ma olen täna umbes 25-aastane, elan Tallinnas, töötan IT-sektoris freelance veebiarendajana ning olen olnud investeerimismaailmaga seotud nii umbes 5 aastat, kui mu ülemus ja mentor too aeg ütles, et “mina panen raha OmaRahasse ja pappi lendab”. Ma mõtlesin, et “mismõttes?”. Miks mina loll olen ja ei suuda seal toimetada siis. Kui tema saab, saan ka mina. Panin kohe soti sisse ning järgmine kuu veel ühe. Vaatasin iga päev, rõõmustasin iga sendi üle. Esimene halvaks läinud laen röövis kogu kasumi, aga kühveldasin raha edasi. Mingi hetk sain aru, et toidab küll.

Hakkas meeldima. Silme ees rahanumbrid otsustasin, et teen seda rohkem. Siis põlesin läbi. Lõpetasin ära. Unustasin OmaRaha ning üldse selle maailma. Ütlesin, et keskendun endale. Põlesin 2 aastat hiljem uuesti läbi. Siis võtsin investeerimisteekonna taaskord ette. Seekord teen kõike sammhaaval. Logisin OmaRahasse sisse ja vaatasin, et mul on seal 3x sama suur portfell kui viimane kord mäletasin. See mõte meeldis mulle.

Keskmine Eesti mees. Korter, koera pole, naist ka mitte. Aega on. Investeeringi selleks, et pappi oleks ka. Mitte ainult aega. Blogi tegin, et saada häid koode jagada. Ja, et kui ma ajas tagasi vaataks saaks öelda, et ma olen dokumenteerinud enda teekonna rikkuseni.

Vihkan finantsvabadust

Ma ei räägi siin finantsvabadusest arvatavasti mitte kunagi. Ma vihkan seda sõna, see on kole ja jutustab justkui mingit muinasjuttu. Mind ei huvita see, et ma saaksin finantsvabaks. Ma tahan, et mul oleks raha maksta laste kõikide huviringide, spordivarustuse, suveülikoolide ja muu taolise eest. Täna mul lapsi ei ole, veel.

			

Portfell postituse kirjutamise ajal


Viimati uuendatud 10.01.2020

Tahaks, et ma saaksin mingil hetkel passiivse sissetuleku eest korra aastas käia kogu perega sooja maa reisil. Tegelikult selle jaoks ei olegi väga palju vaja, sest kui sa suudad teha 12% aastas, siis 2% kulub inflatsiooni eest põgenemiseks keskmiselt ning 10% saad välja võtta. Kogu perega soojale maale tähendab ühe lapse ja ühe naisega suurusjärk 6000 eurot. Seega kui portfell on 60 000, siis saadki juba!?

Jällegi. Täna lapsi ei ole. Reisimata saan ka esialgu olla. Pigem kühveldan raha kokku. Järgmine aasta teeniks puhtalt intressi pealt lisandunud numbritest 864 eurot rohkem. See on kõige kangem iPhone järelmaksuga + kõik kõned ja sõnumid tasuta. Okei, pole väga kõva argument, aga ma võin veidi kannatada, on see, mis ma püüan öelda.

Eesmärgid

Eesmärgid. Eesmärk on 50 aastaselt enam kui miljoni euro suuruse portfelliga olla ühisrahastuses ning mujale võiks olla ka ligikaugu 500 000 eurot paigutatud. Olla miljonär kui ma olen 50-aastane. Et 15 000 kuus pensioni saada, sellest kolmandik laste toetusse panna ning ülejäänu raha eest kalli kaasaga elada tagasihoidliku elu, kus küll musta kalamarja iga päev ei söö, aga vähemalt punase jaoks raha jaguks.